Olgem ausad, kes meist ei mäletaks neid õigeid vahvleid, mida sai lapsepõlves selle neljakandilise vahvliküpsetajaga teha. Kahjuks läks omal ajal meil see masina juhe kärssama ja nii ta oma koha prügimäel leidis. Umbes 10 aastat tagasi soetasime aga tänapäevasema vahvliküpsetaja. No ei ole vist nii hea kui see vana kuid kes enam mäletabki milline see vana oligi. Üpris kaua otsisin ma õiget retsepti aga ei leidnud seda õiget. Tahtsin ju seda lapsepõlvemaitset jälle tunda. Mõnda aega sai teha nendes poes müüdavatest pulbritest kuid need pudisesid hullumoodi. Õnneks lõpuks leidsin siiski ideaali lähedase retsepti ja otsustasin sellegi siia kirja panna.
* 200g võid
* 3 muna
* 2,5 dl suhkrut
* 1 tl vanillsuhkrut
* 2 spl tärklist
* 1,5 dl piima
* 2 dl jahu
Klopi munad lahti ja vahusta veidi. Sulata või. Kui või enam väga kuum ei ole, siis sega kõik koostisosad omavahel ja asu küpsetama :D
pühapäev, 4. mai 2014
Kas beebi magab oma voodis või vanemate juures?
Selline küsimus on tekkinud ilmselt paljudel värsketel lapsevanematel, nii ka meil. Ma usun, et see on üks paljudest küsimustest, millele otsitakse google abil õiget vastust. Aga milline on õige vastus? Mina tean vastust sellle küsimusele :) Veel aasta tagasi oleks ma vastanud ilmselt teisiti kuid pärast teise lapse sündi sai see asi mulle palju selgemaks.
Kas sinu käest on küsitud, kus su beebi magab? No minu arvates on enne esimese lapse sündi enamus lapsevanemaid kindlad, et beebi peab magama ikka oma voodis. Tehakse ju alati neile üliarmsad pesad valmis ja oodataks, et see pisikene saaks seal nohisema hakata. Aga suhteliselt tihti saadakse sellega vastu näppe. Nii ka meie.
Kui esimene laps sündis, siis hakkasimegi suure hurraaga teda oma voodisse uinutama. Mida kõike me ei proovinud oli ta nõus magama ainult süles või siis kaisus. Kussutasime mis hirmus, aga nii kui ta voodit puudutas olid silmad lahti ja kisa taevani. Ega me ei nurisenud ka, on ikka armas küll, kui see väike tegelane nohiseb sul kaisus.
Siis aga hakkasid tekkima küsimused väljast poolt. Kas ta ei magagi teil oma voodis. Meil küll magab/s, nüüd on lõpp käes, enam te teda oma voodisse magama ei saa. Nüüd nii jääbki. Meie küll ei saa niimoodi magada, sa litsud ta ju laiaks. Mis saab olla veel hullem kui õõnestada noorte värskete lapsevanemate autoriteeti, kes alles kompavad ringi ja ei tea, kas nad teevad ikka õigesti kõike. Ausalt öeldes põdesime ikka natuke, aga samas mõtlesime loogiliselt, et meil tutvusringkonnas küll ei ole ühtegi kooliealist last, kes magaks vanematega ühes voodis. Aga no igaks juhuks otsustasime, et hakkame ikka harjutama. Kuidas siis meie laps ei maga oma voodis, KÕIGIL teistel ju magab. Ja enamvähem igakord lõppes hüsteeriliselt nutva lapsega, kelle rahustamiseks kulus pärast ikka kaua aega.
Kui ta oli juba veidi vanem, siis mõtlesin kord jälle, et prooviks natuke veel. Kuna elukaaslane oli ka öösel tööl, siis oli hea rahulik katsetada. Mõtlesin et ei mingit sunniviisilist hoidmist vaid kui ikka kisaks läheb siis, ju veel vara tema jaoks. Panin ilma küljeta voodi meie voodi kõrvale ja keerasin ise sinna ette magama ja ta uinuski mõne ajapärast oma voodis. Jah, ta küll kolis poole öö pealt meie juurde aga asi seegi.
Läks veelgi aega mööda ja kui oli plaanis saada ka teine väike tegelane, siis tuli asi ikka tõsisemalt kätte võtta. Proovisime harjutada teda oma tuppa juba magama. Esialgu lendas kõik jälle vastu taevast aga mingil hetkel hakkas ikka kiiremini ja kiiremini see õnnestuma. Öösel 3-4 paiku ta aga kolis ikka meie juurde, iga kord järjest vaiksemalt. Tuli ette ka selliseid öid, kui magaski hommikuni oma toas. Õhtul ikka esialgu pidime tema juures istuma ja ootama kuni uinub ja siis sai ära hiilida (igal korral hoidsime hinge kinni et nüüd kriuksuva põrandalaua peale ei astuks) :D
Praeguseks hetkeks on ta 3,5 aastane ja peaaegu aasta on ta maganud oma toas, oma voodis ja kui teine kord tahaks, et ta poeks jälle vahel kaissu, siis ta vastab, et ei, tema tahab oma toas, oma voodis magada. Seal palju parem :D
Ja siis pidi meie trall jälle pihta hakkama uue lapse sünniga. Nüüd aga mõtlesime, et ei hakka enam selle asjaga pingeid tekitama ja tegelikult on see kaisukas ikka väga armas. Aga teine laps arvas teisiti. Tema vaimustus oma voodist kohe pärast sündi. Jah, oligi nii nagu teised olid rääkinud, et võtan lapse, panen voodisse ja magab. Uskumatu, ausalt nüüd kui ta saab varsti aastaseks, siis siiani ei saa aru, kuidas see asi toimib sedamoodi. Eks me ikka võtame teda ka kaissu, eriti just öösel, pärast söötmist kuigi tegelikult ta uinuks samamoodi ka oma voodis. Eks siis tulevikus ole näha kui lihtsalt või keeruliselt läheb tema oma tuppa harjutamine :D
Selle jutuga tahtsingi ma seda öelda, et kui su laps ei taha magada oma voodis, ju siis tal on läheduse vajadus niivõrd suur ja see on väga lühike aeg kui ta vanemate lähedust vajab. Iga laps on erinev ja teiste kogemustest ei tasu kunagi lähtuda, oma kogemus ja sisetunne on mõnel korral palju olulisem. Jälgi oma last ja tee nii nagu temale sobib.
Kas sinu käest on küsitud, kus su beebi magab? No minu arvates on enne esimese lapse sündi enamus lapsevanemaid kindlad, et beebi peab magama ikka oma voodis. Tehakse ju alati neile üliarmsad pesad valmis ja oodataks, et see pisikene saaks seal nohisema hakata. Aga suhteliselt tihti saadakse sellega vastu näppe. Nii ka meie.
Kui esimene laps sündis, siis hakkasimegi suure hurraaga teda oma voodisse uinutama. Mida kõike me ei proovinud oli ta nõus magama ainult süles või siis kaisus. Kussutasime mis hirmus, aga nii kui ta voodit puudutas olid silmad lahti ja kisa taevani. Ega me ei nurisenud ka, on ikka armas küll, kui see väike tegelane nohiseb sul kaisus.
Siis aga hakkasid tekkima küsimused väljast poolt. Kas ta ei magagi teil oma voodis. Meil küll magab/s, nüüd on lõpp käes, enam te teda oma voodisse magama ei saa. Nüüd nii jääbki. Meie küll ei saa niimoodi magada, sa litsud ta ju laiaks. Mis saab olla veel hullem kui õõnestada noorte värskete lapsevanemate autoriteeti, kes alles kompavad ringi ja ei tea, kas nad teevad ikka õigesti kõike. Ausalt öeldes põdesime ikka natuke, aga samas mõtlesime loogiliselt, et meil tutvusringkonnas küll ei ole ühtegi kooliealist last, kes magaks vanematega ühes voodis. Aga no igaks juhuks otsustasime, et hakkame ikka harjutama. Kuidas siis meie laps ei maga oma voodis, KÕIGIL teistel ju magab. Ja enamvähem igakord lõppes hüsteeriliselt nutva lapsega, kelle rahustamiseks kulus pärast ikka kaua aega.
Kui ta oli juba veidi vanem, siis mõtlesin kord jälle, et prooviks natuke veel. Kuna elukaaslane oli ka öösel tööl, siis oli hea rahulik katsetada. Mõtlesin et ei mingit sunniviisilist hoidmist vaid kui ikka kisaks läheb siis, ju veel vara tema jaoks. Panin ilma küljeta voodi meie voodi kõrvale ja keerasin ise sinna ette magama ja ta uinuski mõne ajapärast oma voodis. Jah, ta küll kolis poole öö pealt meie juurde aga asi seegi.
Läks veelgi aega mööda ja kui oli plaanis saada ka teine väike tegelane, siis tuli asi ikka tõsisemalt kätte võtta. Proovisime harjutada teda oma tuppa juba magama. Esialgu lendas kõik jälle vastu taevast aga mingil hetkel hakkas ikka kiiremini ja kiiremini see õnnestuma. Öösel 3-4 paiku ta aga kolis ikka meie juurde, iga kord järjest vaiksemalt. Tuli ette ka selliseid öid, kui magaski hommikuni oma toas. Õhtul ikka esialgu pidime tema juures istuma ja ootama kuni uinub ja siis sai ära hiilida (igal korral hoidsime hinge kinni et nüüd kriuksuva põrandalaua peale ei astuks) :D
Praeguseks hetkeks on ta 3,5 aastane ja peaaegu aasta on ta maganud oma toas, oma voodis ja kui teine kord tahaks, et ta poeks jälle vahel kaissu, siis ta vastab, et ei, tema tahab oma toas, oma voodis magada. Seal palju parem :D
Ja siis pidi meie trall jälle pihta hakkama uue lapse sünniga. Nüüd aga mõtlesime, et ei hakka enam selle asjaga pingeid tekitama ja tegelikult on see kaisukas ikka väga armas. Aga teine laps arvas teisiti. Tema vaimustus oma voodist kohe pärast sündi. Jah, oligi nii nagu teised olid rääkinud, et võtan lapse, panen voodisse ja magab. Uskumatu, ausalt nüüd kui ta saab varsti aastaseks, siis siiani ei saa aru, kuidas see asi toimib sedamoodi. Eks me ikka võtame teda ka kaissu, eriti just öösel, pärast söötmist kuigi tegelikult ta uinuks samamoodi ka oma voodis. Eks siis tulevikus ole näha kui lihtsalt või keeruliselt läheb tema oma tuppa harjutamine :D
Selle jutuga tahtsingi ma seda öelda, et kui su laps ei taha magada oma voodis, ju siis tal on läheduse vajadus niivõrd suur ja see on väga lühike aeg kui ta vanemate lähedust vajab. Iga laps on erinev ja teiste kogemustest ei tasu kunagi lähtuda, oma kogemus ja sisetunne on mõnel korral palju olulisem. Jälgi oma last ja tee nii nagu temale sobib.
Uus algus....
Ma isegi ei tea, miks ma kunagi üldse seda blogimist siia alustasin. Tegelikult vist natukene ikka tean ka.... Küllap ma tahtsin, oma retseptid lihtsalt ühte kohta kokku korjata, sest alati ju just see õige kadunud või on keegi juba minema visanud just selle lipiku. Aga see kirjutamine algas nagu alati suure hurraaga ja lõppes sama kiirelt. Nüüd ajamöödudes tunnen ma, et tahaks lihtsalt kirja panna mõned asjad. Ma isegi ei tea, kas teiste jaoks või lihtsalt enda jaoks, aga ega sellel polegi vist suurt vahet. Tore oleks kui keegi minu kirjutisest kasulikke nõuandeid leiaks aga see ei ole esialgu eesmärgiks. Eriline sulesepp ma pole kunagi olnud, nii et vabandust ette, kui tekst väga segane tundub.
Kuna vahepealse ajaga on meie pisikene pere suurenenud täpselt poole võrra, siis enamjaolt tuleb juttu just laste kasvatamisest ja sellest mida oleks mina tahtnud teada või mida mina olen õppinud nendega koos kasvades. Aga kuna ma pole kindlat otsust teinud, millest kirjutada, siis otsustasin, et jätangi endale vabad käed ja kirjutan sellest mis pähe tuleb või hingele liiga teeb. Ei ole vahet, kas selleks on siis lapsed, retseptid või maailmas toimuv.
Kuna vahepealse ajaga on meie pisikene pere suurenenud täpselt poole võrra, siis enamjaolt tuleb juttu just laste kasvatamisest ja sellest mida oleks mina tahtnud teada või mida mina olen õppinud nendega koos kasvades. Aga kuna ma pole kindlat otsust teinud, millest kirjutada, siis otsustasin, et jätangi endale vabad käed ja kirjutan sellest mis pähe tuleb või hingele liiga teeb. Ei ole vahet, kas selleks on siis lapsed, retseptid või maailmas toimuv.
Tellimine:
Postitused (Atom)