Lisatoit- kas purgitoit või isetehtud püreed?

Lisatoit on ilmselt üks enim vaidlust tekitav teema lastevanemate hulgas. Alati tekib küsimus, et millest siis alustada ja millal on sobilik pakkuda erinevaid roogasid lapsele.

Juba enne esimese lapse sündi hakkasin ma emale rääkima, et kui ükskord sügis kätte jõuab, ehk ta jätab meie jaoks ühe pisema kõrvitsa alles, et oleks millest alustada. Kuna tegemist oli sügislapsega, siis lisatoidu aeg jõudis kätte kõige halvemal ajal ehk talvel, millal pole värskeid juurikaid enamasti saada. Sügisel aga saabuski meile üks pisike kõrvits, mida ma vaevu liigutada jõudsin :D

Kui aeg kätte jõudis, siis alustasimegi katsetamist. Alguses oli ikka maru tüütu neid väikseid portse valmistada. Küll siis sai külmkappi ja sügavkülma neid portse ootele pandud. Vahel kui väljas käimist rohkem, siis ka poest mõni haaratud. Ühel hetkel avastasingi, et milleks ise vaeva näha, kui purgitoidud kaovad hetkega kõhtu aga minu valmistatud keerlevad suus või tehakse öökimisnägusid. Last ei saa ju ometi näljas hoida. Kõlbasid siis talle ka vaid valitud firmade toidud. Parimad olid Gerber ja Milupa, neid võis süüa päris suuri portse juba lõpuks. Kuid näiteks Hipp toodangut ei söönud neiu üle ühe ampsu. Ka putrudega oli ta pirtsakas. Sobisid vaid need beebipudrud, mida keedetud veega valmistati. Justnimelt veega, ei sobinud need magustatud pudrud, ega ka piimapulbriga variandid. Nende puhul olid enamasti kasutuses just Hipp pudrud. Neile siis veidi marju sisse ja oi kui kiirelt kadus kõhtu. Ise keedetud putrude söömisest võisin vaid und näha.

Nii nagu beebina, on ta siiani kehva isuga. Ei sobi enamasti ükski puder ega kaste talle. Vaid keedukartulist, makaronist ja riisist toitukski. Vahel harva satub mõni lihatükk ka tema hammaste vahele ikka, kuid harva. Kõige nirum lugu on meil suppidega. Nende peale tahetakse kohe öökima joosta. Üleminek meie toidulauale on läinud ikka väga üle kivide-kändude.

Poja sündides ma suuri plaane ei teinud. Ikka mõtlesin, et proovin ise teha ja kui talle ei maitse, siis söögu vähemasti purgikaidki. Praegusel hetkel võin vist küll öelda, et poja ei oska toidule ei öelda. Kui mina ei tõmbaks kusagilt piiri, siis ta sööks ennast lihtsalt lõhki vist. Ükskõik mida ma kokku ei keeranud, sõi ja sööb ta suure isuga. Ise vaatasin küll mõnda kokku segatud püreed kahtlustavalt, aga vaid seni kuni see kadus poja kõhtu. Isegi sauaga purustatud kartulit sõi meeletu isuga (parem oleks kui keegi kartulit muidugi saumiksriga ei purustaks, vaatepilt pole just ilus, ma luban). Teine asi on veel liha kraam, mida võib talle rahulikult sisse kühveldada. Pigem tekitab rahulolematust liha puudumine. Jah, nüüd suvel väljas liikudes saab ka tema sageli purkidest toituda, kuid kodusest toidust samuti ära ei ütle. Hommikused pudrud saavad ka kiiruga hommikuti keedetud ja söödud. Väga imelik on igaljuhul näha, kui hea isuga kaob taldrikult kaerahelbepuder.

Nüüd kui poja on aastane, siis tema on peaaegu juba liitunud meie söögilauaga ja sööb suurima heameelega sama toitu, mis meiegi. Tütrega ei kujutanud sellist asja ettegi.

Taaskord olen mina jõudnud arusaamisele, et ega vanematel ei ole palju teha, kui laps ikka nirusti sööb. Lapsed on väga erinevad ja kui ikka asi ei maitse, siis jääb see asi söömata. Nähes seda, kuidas pojake sööb, sain ma alles aru, et asi ei olegi minu kehvas kokakunstis või oskamatuses. Asi on selles väikese inimeses, kes on väga minu moodi ja pirtsutab isegi vähem toiduga kui ma ise :) Ju siis nad tasakaalustavad teineteist siin oma isudega. Ma võin ju peaga vastu seina taguda, ega laps sellepärast paremini sööma hakka. See on lihtsalt tema eripära ja tuleb sellega leppida. Laps ennast nälga ei jäta, tuleb leida lihtsalt alternatiivid, et lapse kõht tühjaks ei jääks.

Lihtne kuid maitsev pärmitaigen

Minu esimene pärmitaigen seostub ilmselt kõige rohkem vanaemaga. Talle meeldis väga sageli miskit head küpsetada ja ega minagi ei saanud siis enda nina vahele toppimata jätta. Nendest kordadest on meelde jäänud see meeletu taigna peksmine, mida mina lapsena veel piisavalt ei jaksanud teha. Vanaema jutujärgi pidid seda kohevamad saiad tulema, mida rohkem sõtkuda. Mõnda aega ma väga pelgasin seda taigna valmistamist just nimelt selle sõtkumise tõttu kuni leidsin enda jaoks ideaalse retsepti. Selle järgi tehes kuni saiakeste või pirukate vormimiseni ei pea näppu üldse taignasse pistma. Seda kust ma selle retsepti leidsin, ma enam ei mäleta ja veidi enda järgi olen seda ka ringi teinud.

Eelkergitus:
0,5 l (2,5 kl) piima
400g (4 kl) jahu
25g pärmi
1,5 dl (0,5 kl) suhkrut

* Lase piim käesoojaks
* Vedelda pärm suhkus
* Lisa suhkru-pärmisegu ja jahu piimale ja sega lusikaga segamini
* Jäta umbes 20 minutiks sooja kohta seisma
* Võta munad soojenema ja sulata või

20 minuti pärast:
450g (4,5 kl) jahu
2 muna
100-200g võid või margariini või 1dl (0,5 kl) õli
0,5 tl soola

* Kontrolli et sulatatud või oleks piisavalt jahtunud
* Lisa taignale lahtiklopitud munad, või, jahu ja sool
* Sega taigen mikseri taignakonksudega läbi kuni taigen hakkab kausi servadest eemalduma
* Kui tundub et ei tule veel piisavalt kausi küljest lahti, siis lisa veel veidi jahu
* Lase taignal ~1,5h seista ja kerkida
* Asu küpsetama :D