Piparkoogid

Kes ütles et piparkoogitaigent on raske teha? Nüüd kui lapsed majas, ei kujuta ma jõule ette ilma piparkookideta, või siis pigem nende lõhnata ilmselt. Ja väikesed abilised ju lausa nõuavad ja siis naudivad nende valmistamist, kaunistamist ja muidugi ka söömist. Pikalt olen otsinud just seda õiget tainast. Lapsepõlvest meenub, et vanemad üldse ei kippunud tainast ise tegema. Nüüd ise tehes ma seda ei mõista. Pärmitaignaga on minu arust palju rohkem mässamist.

4 dl suhkrut
3 dl vett
1/2-1 tl piparkoogimaitseainet
200g võid
1 tl soodat
600g jahu

Leia üks täiesti kuiv pott (mul on kasutuses 3l pott nt). Pane poti põhja suhkur ja alusta pliidil sulatamist. Kui suhkur hakkab näitama juba sulamise märke, pane valmis kuum vesi. Liiguta vaikselt suhkrut. Mida rohkem suhkur sulab, seda rohkem sega ja liiguta neid tükke, mis ei ole veel sulama hakanud. Toksi veidi väiksemaks tükke. Kui siirup hakkab juba liialt tumedaks tõmbuma, siis lisa kiirelt vesi. Kui veel kannatab, sega seni kuni kõik suhkur on kõik lahustunud. Mulle meeldib viimase piirini tume siirup aga see võib väga kergelt kärssama minna. Kui sisetunne rohkem kuumutada ei luba, siis lisa vesi. Vesi tuleb lisada VÄGA ettevaatlikult, sest kui vesi ja karamell omavahel kokkupuutuvad, toimub plahvatus. Pärast plahvatust aga asu siirupit segama ja sega seni kuni kõik tükid on sulanud. Siis tasuks ka siirupit korraks maitsta, et olla kindel et siirup ei ole liiga kõrbenud maitsega. Mina olen korra sellise taigna valmis teinud, et valmis tainas prügikasti lendas ja süüa ei kõlvanud. See on väga hea koht selle vältimiseks. Tõsta pott veidi kuumalt pliidiplaadilt kõrvale. Kui maitse on hea, siis lisa maitseaine (mulle meeldivad väga vürtsikad, seega maitseainet olen pannud isegi rohkem kui retseptis kirjas. Seda võib jällegi maitsta aegajalt ja soovi korral siis lisada veidi) Siis võid sinna lisada väikeseks lõigatud või tükid. Sega seni kuni või on sulanud. Lisa sooda. Seejärel jahu ja sega kuni on ühtlane tainas. Ja ongi valmis. Kui taigen on jahtunud, siis pane külmkappi veidikeseks tahenema. Kui plaanid küpsetama hakata, siis võta tainas veidi enne küpsetamist külmikust välja, muidu on raske vormida.

Lihtsad kotletid

Mida teha kui laps ei söö mitte ühtegi lihatoodet? Eks ema peab hakkama siis katsetama, ehk miljonist variandist üks ikka sobib. Meie esimene laps on toiduga ikka väga pirtsakas ja iga asjaga, peab meelitama. Mõnede katsetuste järel aga leidsin ma lihasisaldava toidu, mida ta täitsa isukalt on nõus sööma.

500g hakkliha
250-300g kartulipüreed või purustatud kartuleid (umbes 3-4 keskmist kartulit)
1 muna
0,5 tl soola
näpuotsaga jahvatatud musta pipart
peotäis riivsaia + paneerimiseks (kokku umbes 100-200g)

Kõik koostis osad pane kaussi ja sega segamini. (kõige lihtsam on segada käega, siis saab tulemus kõige ühtlasem). Kui eelmisest päevast on alles jäänud kartuliputru või keedetud kartuleid, siis neid võibki kasutada. Kogused on üpris umbkaudsed ja soovikorral võib neid ka muuta. Kui kartuleid saab liiga palju, siis lihtsalt hakkab kartuli maitse üle käima ja kui praekartulid maitsevad, võib ka nii. Seejärel vormida sobivas suuruses pallikesed ja seejärel vajutada kotletiks. Meie pere lastele lähevad peale just pigem väiksemad kotletid, mille saab ära süüa paari kolme ampsuga. Seejärel veereta riivsaias ja prae väiksel kuumusel mõlemalt poolt ilusaks pruuniks. Rasvainet võiks olla pannil keskmisest veidi rohkem, siis lähevad servad ka ilusaks pruuniks. Sellest kogusest ~30 väiksemat kotletti.

Kookose kook

Taaskord üks väga lihtne, kuid tõsiselt maitsev kook. Kook, mis õpetas mind kookoshelbeid armastama, enne seda nad mulle mingi väega suhu ei sattunud.

Põhi:
4 muna
1 kl suhkrut
2 kl jahu
1 kl vett
4 tl küpsetuspulbrit

Võie:
1 pk taluvõid
2 kl suhkut
1 pk kookoshelbeid

Põhja jaoks segada koostisosad kokku, kas siis käsitsi või miksriga. Pann katta küpsetuspaberiga. Küpsetada ahjus 180 kraadi juures seni kuni pealt on muutunud kuldpruuniks. Ahjust väljavõttes keerata kook kandikule või alusele tagurpidi (küpsetuspaber üles poole). Eemalda küpsetuspaber. Seejärel sulatada või hästi väikesel kuumusel koos suhkruga, seni kuni suhkur on sulanud, või peaaegu sulanud. Kui mass hakkab aga imelikult kobrutama ja ei ole vedelas olekus vaid nagu puder, siis tuleb lisada veidi vett. Kui võie on valmis, siis määrida koogile laiali ja see järel raputada peale nii palju kookoshelbeid kui soovid.

Lisatoit- kas purgitoit või isetehtud püreed?

Lisatoit on ilmselt üks enim vaidlust tekitav teema lastevanemate hulgas. Alati tekib küsimus, et millest siis alustada ja millal on sobilik pakkuda erinevaid roogasid lapsele.

Juba enne esimese lapse sündi hakkasin ma emale rääkima, et kui ükskord sügis kätte jõuab, ehk ta jätab meie jaoks ühe pisema kõrvitsa alles, et oleks millest alustada. Kuna tegemist oli sügislapsega, siis lisatoidu aeg jõudis kätte kõige halvemal ajal ehk talvel, millal pole värskeid juurikaid enamasti saada. Sügisel aga saabuski meile üks pisike kõrvits, mida ma vaevu liigutada jõudsin :D

Kui aeg kätte jõudis, siis alustasimegi katsetamist. Alguses oli ikka maru tüütu neid väikseid portse valmistada. Küll siis sai külmkappi ja sügavkülma neid portse ootele pandud. Vahel kui väljas käimist rohkem, siis ka poest mõni haaratud. Ühel hetkel avastasingi, et milleks ise vaeva näha, kui purgitoidud kaovad hetkega kõhtu aga minu valmistatud keerlevad suus või tehakse öökimisnägusid. Last ei saa ju ometi näljas hoida. Kõlbasid siis talle ka vaid valitud firmade toidud. Parimad olid Gerber ja Milupa, neid võis süüa päris suuri portse juba lõpuks. Kuid näiteks Hipp toodangut ei söönud neiu üle ühe ampsu. Ka putrudega oli ta pirtsakas. Sobisid vaid need beebipudrud, mida keedetud veega valmistati. Justnimelt veega, ei sobinud need magustatud pudrud, ega ka piimapulbriga variandid. Nende puhul olid enamasti kasutuses just Hipp pudrud. Neile siis veidi marju sisse ja oi kui kiirelt kadus kõhtu. Ise keedetud putrude söömisest võisin vaid und näha.

Nii nagu beebina, on ta siiani kehva isuga. Ei sobi enamasti ükski puder ega kaste talle. Vaid keedukartulist, makaronist ja riisist toitukski. Vahel harva satub mõni lihatükk ka tema hammaste vahele ikka, kuid harva. Kõige nirum lugu on meil suppidega. Nende peale tahetakse kohe öökima joosta. Üleminek meie toidulauale on läinud ikka väga üle kivide-kändude.

Poja sündides ma suuri plaane ei teinud. Ikka mõtlesin, et proovin ise teha ja kui talle ei maitse, siis söögu vähemasti purgikaidki. Praegusel hetkel võin vist küll öelda, et poja ei oska toidule ei öelda. Kui mina ei tõmbaks kusagilt piiri, siis ta sööks ennast lihtsalt lõhki vist. Ükskõik mida ma kokku ei keeranud, sõi ja sööb ta suure isuga. Ise vaatasin küll mõnda kokku segatud püreed kahtlustavalt, aga vaid seni kuni see kadus poja kõhtu. Isegi sauaga purustatud kartulit sõi meeletu isuga (parem oleks kui keegi kartulit muidugi saumiksriga ei purustaks, vaatepilt pole just ilus, ma luban). Teine asi on veel liha kraam, mida võib talle rahulikult sisse kühveldada. Pigem tekitab rahulolematust liha puudumine. Jah, nüüd suvel väljas liikudes saab ka tema sageli purkidest toituda, kuid kodusest toidust samuti ära ei ütle. Hommikused pudrud saavad ka kiiruga hommikuti keedetud ja söödud. Väga imelik on igaljuhul näha, kui hea isuga kaob taldrikult kaerahelbepuder.

Nüüd kui poja on aastane, siis tema on peaaegu juba liitunud meie söögilauaga ja sööb suurima heameelega sama toitu, mis meiegi. Tütrega ei kujutanud sellist asja ettegi.

Taaskord olen mina jõudnud arusaamisele, et ega vanematel ei ole palju teha, kui laps ikka nirusti sööb. Lapsed on väga erinevad ja kui ikka asi ei maitse, siis jääb see asi söömata. Nähes seda, kuidas pojake sööb, sain ma alles aru, et asi ei olegi minu kehvas kokakunstis või oskamatuses. Asi on selles väikese inimeses, kes on väga minu moodi ja pirtsutab isegi vähem toiduga kui ma ise :) Ju siis nad tasakaalustavad teineteist siin oma isudega. Ma võin ju peaga vastu seina taguda, ega laps sellepärast paremini sööma hakka. See on lihtsalt tema eripära ja tuleb sellega leppida. Laps ennast nälga ei jäta, tuleb leida lihtsalt alternatiivid, et lapse kõht tühjaks ei jääks.

Lihtne kuid maitsev pärmitaigen

Minu esimene pärmitaigen seostub ilmselt kõige rohkem vanaemaga. Talle meeldis väga sageli miskit head küpsetada ja ega minagi ei saanud siis enda nina vahele toppimata jätta. Nendest kordadest on meelde jäänud see meeletu taigna peksmine, mida mina lapsena veel piisavalt ei jaksanud teha. Vanaema jutujärgi pidid seda kohevamad saiad tulema, mida rohkem sõtkuda. Mõnda aega ma väga pelgasin seda taigna valmistamist just nimelt selle sõtkumise tõttu kuni leidsin enda jaoks ideaalse retsepti. Selle järgi tehes kuni saiakeste või pirukate vormimiseni ei pea näppu üldse taignasse pistma. Seda kust ma selle retsepti leidsin, ma enam ei mäleta ja veidi enda järgi olen seda ka ringi teinud.

Eelkergitus:
0,5 l (2,5 kl) piima
400g (4 kl) jahu
25g pärmi
1,5 dl (0,5 kl) suhkrut

* Lase piim käesoojaks
* Vedelda pärm suhkus
* Lisa suhkru-pärmisegu ja jahu piimale ja sega lusikaga segamini
* Jäta umbes 20 minutiks sooja kohta seisma
* Võta munad soojenema ja sulata või

20 minuti pärast:
450g (4,5 kl) jahu
2 muna
100-200g võid või margariini või 1dl (0,5 kl) õli
0,5 tl soola

* Kontrolli et sulatatud või oleks piisavalt jahtunud
* Lisa taignale lahtiklopitud munad, või, jahu ja sool
* Sega taigen mikseri taignakonksudega läbi kuni taigen hakkab kausi servadest eemalduma
* Kui tundub et ei tule veel piisavalt kausi küljest lahti, siis lisa veel veidi jahu
* Lase taignal ~1,5h seista ja kerkida
* Asu küpsetama :D

Õhukesed vahvlid

Olgem ausad, kes meist ei mäletaks neid õigeid vahvleid, mida sai lapsepõlves selle neljakandilise vahvliküpsetajaga teha. Kahjuks läks omal ajal meil see masina juhe kärssama ja nii ta oma koha prügimäel leidis. Umbes 10 aastat tagasi soetasime aga tänapäevasema vahvliküpsetaja. No ei ole vist nii hea kui see vana kuid kes enam mäletabki milline see vana oligi. Üpris kaua otsisin ma õiget retsepti aga ei leidnud seda õiget. Tahtsin ju seda lapsepõlvemaitset jälle tunda. Mõnda aega sai teha nendes poes müüdavatest pulbritest kuid need pudisesid hullumoodi. Õnneks lõpuks leidsin siiski ideaali lähedase retsepti ja otsustasin sellegi siia kirja panna.

* 200g võid
* 3 muna
* 2,5 dl suhkrut
* 1 tl vanillsuhkrut
* 2 spl tärklist
* 1,5 dl piima
* 2 dl jahu

Klopi munad lahti ja vahusta veidi. Sulata või. Kui või enam väga kuum ei ole, siis sega kõik koostisosad omavahel ja asu küpsetama :D

Kas beebi magab oma voodis või vanemate juures?

Selline küsimus on tekkinud ilmselt paljudel värsketel lapsevanematel, nii ka meil. Ma usun, et see on üks paljudest küsimustest, millele otsitakse google abil õiget vastust. Aga milline on õige vastus? Mina tean vastust sellle küsimusele :) Veel aasta tagasi oleks ma vastanud ilmselt teisiti kuid pärast teise lapse sündi sai see asi mulle palju selgemaks.

Kas sinu käest on küsitud, kus su beebi magab? No minu arvates on enne esimese lapse sündi enamus lapsevanemaid kindlad, et beebi peab magama ikka oma voodis. Tehakse ju alati neile üliarmsad pesad valmis ja oodataks, et see pisikene saaks seal nohisema hakata. Aga suhteliselt tihti saadakse sellega vastu näppe. Nii ka meie.

Kui esimene laps sündis, siis hakkasimegi suure hurraaga teda oma voodisse uinutama. Mida kõike me ei proovinud oli ta nõus magama ainult süles või siis kaisus. Kussutasime mis hirmus, aga nii kui ta voodit puudutas olid silmad lahti ja kisa taevani. Ega me ei nurisenud ka, on ikka armas küll, kui see väike tegelane nohiseb sul kaisus.

Siis aga hakkasid tekkima küsimused väljast poolt. Kas ta ei magagi teil oma voodis. Meil küll magab/s, nüüd on lõpp käes, enam te teda oma voodisse magama ei saa. Nüüd nii jääbki. Meie küll ei saa niimoodi magada, sa litsud ta ju laiaks. Mis saab olla veel hullem kui õõnestada noorte värskete lapsevanemate autoriteeti, kes alles kompavad ringi ja ei tea, kas nad teevad ikka õigesti kõike. Ausalt öeldes põdesime ikka natuke, aga samas mõtlesime loogiliselt, et meil tutvusringkonnas küll ei ole ühtegi kooliealist last, kes magaks vanematega ühes voodis. Aga no igaks juhuks otsustasime, et hakkame ikka harjutama. Kuidas siis meie laps ei maga oma voodis, KÕIGIL teistel ju magab. Ja enamvähem igakord lõppes hüsteeriliselt nutva lapsega, kelle rahustamiseks kulus pärast ikka kaua aega.

Kui ta oli juba veidi vanem, siis mõtlesin kord jälle, et prooviks natuke veel. Kuna elukaaslane oli ka öösel tööl, siis oli hea rahulik katsetada. Mõtlesin et ei mingit sunniviisilist hoidmist vaid kui ikka kisaks läheb siis, ju veel vara tema jaoks. Panin ilma küljeta voodi meie voodi kõrvale ja keerasin ise sinna ette magama ja ta uinuski mõne ajapärast oma voodis. Jah, ta küll kolis poole öö pealt meie juurde aga asi seegi.

Läks veelgi aega mööda ja kui oli plaanis saada ka teine väike tegelane, siis tuli asi ikka tõsisemalt kätte võtta. Proovisime harjutada teda oma tuppa juba magama. Esialgu lendas kõik jälle vastu taevast aga mingil hetkel hakkas ikka kiiremini ja kiiremini see õnnestuma. Öösel 3-4 paiku ta aga kolis ikka meie juurde, iga kord järjest vaiksemalt. Tuli ette ka selliseid öid, kui magaski hommikuni oma toas. Õhtul ikka esialgu pidime tema juures istuma ja ootama kuni uinub ja siis sai ära hiilida (igal korral hoidsime hinge kinni et nüüd kriuksuva põrandalaua peale ei astuks) :D

Praeguseks hetkeks on ta 3,5 aastane ja peaaegu aasta on ta maganud oma toas, oma voodis ja kui teine kord tahaks, et ta poeks jälle vahel kaissu, siis ta vastab, et ei, tema tahab oma toas, oma voodis magada. Seal palju parem :D

Ja siis pidi meie trall jälle pihta hakkama uue lapse sünniga. Nüüd aga mõtlesime, et ei hakka enam selle asjaga pingeid tekitama ja tegelikult on see kaisukas ikka väga armas. Aga teine laps arvas teisiti. Tema vaimustus oma voodist kohe pärast sündi. Jah, oligi nii nagu teised olid rääkinud, et võtan lapse, panen voodisse ja magab. Uskumatu, ausalt nüüd kui ta saab varsti aastaseks, siis siiani ei saa aru, kuidas see asi toimib sedamoodi. Eks me ikka võtame teda ka kaissu, eriti just öösel, pärast söötmist kuigi tegelikult ta uinuks samamoodi ka oma voodis. Eks siis tulevikus ole näha kui lihtsalt või keeruliselt läheb tema oma tuppa harjutamine :D

Selle jutuga tahtsingi ma seda öelda, et kui su laps ei taha magada oma voodis, ju siis tal on läheduse vajadus niivõrd suur ja see on väga lühike aeg kui ta vanemate lähedust vajab. Iga laps on erinev ja teiste kogemustest ei tasu kunagi lähtuda, oma kogemus ja sisetunne on mõnel korral palju olulisem. Jälgi oma last ja tee nii nagu temale sobib.

Uus algus....

Ma isegi ei tea, miks ma kunagi üldse seda blogimist siia alustasin. Tegelikult vist natukene ikka tean ka.... Küllap ma tahtsin, oma retseptid lihtsalt ühte kohta kokku korjata, sest alati ju just see õige kadunud või on keegi juba minema visanud just selle lipiku. Aga see kirjutamine algas nagu alati suure hurraaga ja lõppes sama kiirelt. Nüüd ajamöödudes tunnen ma, et tahaks lihtsalt kirja panna mõned asjad. Ma isegi ei tea, kas teiste jaoks või lihtsalt enda jaoks, aga ega sellel polegi vist suurt vahet. Tore oleks kui keegi minu kirjutisest kasulikke nõuandeid leiaks aga see ei ole esialgu eesmärgiks. Eriline sulesepp ma pole kunagi olnud, nii et vabandust ette, kui tekst väga segane tundub.

Kuna vahepealse ajaga on meie pisikene pere suurenenud täpselt poole võrra, siis enamjaolt tuleb juttu just laste kasvatamisest ja sellest mida oleks mina tahtnud teada või mida mina olen õppinud nendega koos kasvades. Aga kuna ma pole kindlat otsust teinud, millest kirjutada, siis otsustasin, et jätangi endale vabad käed ja kirjutan sellest mis pähe tuleb või hingele liiga teeb. Ei ole vahet, kas selleks on siis lapsed, retseptid või maailmas toimuv.